Alates plasttoodete esilekerkimisest 20. sajandil on 1990. aastatel tööstusliku tootmise arengu tõttu tekkinud tohutu nõudlus plasti järele, mis on toonud kaasa ülemaailmse plastitootmise olulise kasvu. Tootmine on kiiresti kasvanud 1,7 miljonilt tonnilt 1950. aastal 359 miljoni tonnini 2018. aastal, kumulatiivseks toodanguks on 8,842 miljardit tonni. Kasutusala on laienenud ka tööstusest põllumajandusele, kaubandusele ja igapäevasele ühiskonnaelule. Plastiku laialdane kasutamine on aga toonud kaasa ka tõsiseid prügireostuse, eriti merereostuse probleeme. Praegu peetakse plastireostust magevee- ja merealadel laialdaselt üheks kõige olulisemaks ülemaailmseks probleemiks. Hinnanguliselt on valdav enamus viimase 60 aasta jooksul toodetud 8,3 miljardist tonnist plastist kasutatud ühekordselt kasutatavate toodete tootmiseks. Neist 6,3 miljardit tonni plastikut muutub prügiks, millest ainult umbes 9% võetakse ringlusse, 12% põletatakse ja 79% koguneb prügilatesse või visatakse ära looduskeskkonda (Geyer et al. 2017) ja lõpuks ladestatakse ookean (Pham et al., 2014; Ryan, 2015), mis mõjutavad keskkonda, majandust, tervist ja esteetika (Engler, 2012; Rochman et al., 2013a, b); Sheavly & Register, 2007; Silva-Iniguez & Fischer, 2003). Pole liialdus väita, et praeguste plastitootmise ja jäätmekäitluse trendide jätkumisel visatakse 2050. aastaks prügilatesse või looduskeskkonda ligikaudu 12 miljardit tonni plastijäätmeid (Geyer et al., 2017). Ülemaailmne plastireostuse kontroll on kiireloomuline!
Valitsemisvalmiduse vaatenurgast nimetas ÜRO Keskkonnaprogramm (UNEP) 2014. aastal mere plastireostuse kümne kiireloomulise tähelepanu vääriva keskkonnaprobleemi hulka. Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Keskkonnaassamblee on järjestikku vastu võtnud dokumendid "Mereplastijäägid ja mikroplastid" (UNEP/EA.1/6, 2014), "Mereplastik ja mikroplast" (UNEP/EA.2/Res.11, 2016), "Mereplastik" allapanu ja mikroplast" (UNEP/EA. 3/RCS. 7, 2018) ja "Mereplastist allapanu ja Mikroplast"; Plastireostuse lõpetamine: rahvusvahelise õiguslikult siduva dokumendi poole (UNEP/EA. 5.23/Rev. 1, 2022). G20 on järjest jõudnud ka selliste algatusteni nagu mereprügi tegevuskava ja mereplastijäätmetega seotud meetme rakendusraamistik, milles kutsutakse riike üles võtma võimalikult kiiresti ennetavaid meetmeid, et mereplastijäätmete reostust teaduslikult käsitleda.
Ühe riigi praegusest valitsemisolukorrast lähtuvalt on mõned riigid võtnud meetmeid mereprügi kriisi lahendamiseks. Rohkem kui 60 riiki üle maailma on võtnud meetmeid sellistes valdkondades nagu kilekotid, mikrohelmed, tooted, kõrred ja plastikust lauanõud, plastikust vatitupsud ning nende arv kasvab pidevalt. Kuid parandusmeetmeid plastireostuse parandamiseks, näiteks puhastamist, on laialdaselt püütud vähese eduga. Praktika on tõestanud, et puhastusjärgse puhastuse kasutamine plastireostuse kontrolli all hoidmiseks ei ole mitte ainult ebatõhus, vaid ka äärmiselt kuluefektiivne. ÜRO keskkonnaprogrammi aruanne (2018) analüüsis üle 140 riikliku ja kohaliku tasandi eeskirja, mis keelavad kilekotid ja kehtestavad kilekottide maksud. Kuigi kilekottide ehk kilekottide tarbimine merekeskkonnas vähenes 30% juhtudest, ei olnud nende keskkonnamõjude kohta täpsete järelduste tegemiseks piisavalt teavet. 50% uuringujuhtudest puudub mõju kohta teave, mis on osaliselt tingitud seire ja aruandluse puudumisest ning osaliselt seetõttu, et paljud analüüsitud meetmed on hiljuti rakendatud (UNEP, 2018). Kilekottide kasutamise keelanud riikidest teatas 20%, et jõustamise ja taskukohaste alternatiivide puudumise tõttu pole mõju peaaegu üldse avaldatud (UNEP, 2018). Seetõttu ei ole praegusel globaalse valitsemise tasemel saasteolukord oluliselt paranenud. (UNEP, 2009; Xanthos & Walker, 2017)
Ülaltoodud olukord on rõhutanud globaalse plastistrateegia vajalikkust ja kiireloomulisust. Seetõttu on vaja rakendada rangeid ennetusmeetmeid mere plastijäätmete saasteallikate vastu (UNEP, 2009). Riigid üle maailma peavad endiselt looma tervikliku ja siduva globaalse strateegilise süsteemi ja poliitika. Maailma mastaabis on tehtud jõupingutusi selliste strateegiate ja poliitikate väljatöötamiseks ja elluviimiseks: praegu on ühekordselt kasutatavate plasttoodete jaoks üha rohkem piirkondlikke või riiklikke strateegiaid ja poliitikaid, nagu maksud või ühekordselt kasutatavate kilekottide keelud (Heidberer et al. ., 2019; Saidan et al., 2017); Xanthos & Walker, 2017). Siiski on vähe rahvusvahelisi strateegiaid ja poliitikaid, mis käsitlevad otseselt plasti ja merereostuse probleeme. Olemasolevad strateegiad ja poliitikad hõlmavad peamiselt nelja: rahvusvahelist laevade põhjustatud merereostuse vältimise konventsiooni (MARPOL), Honolulu strateegiat, ülemaailmset mereprügi partnerlust ja ÜRO keskkonnaprogrammi (UNEP) puhta mere kampaaniat.
Selle üha tõsisema ja piirideta rahvusvahelise probleemi lahendamiseks vajame 2024. aastaks kiiresti globaalse juhtimise lahendust. Riigid peaksid ühiselt seadma heitkoguste vähendamise eesmärgid, töötama välja poliitikakavad ja viima läbi põhjalikud testid merekeskkonna, plastpakendite, ühekordselt kasutatavate toodete ja mikroplasti tootvate toodete tarbimise kohta.
